TI kasutamine õppimises ja kunstiõppes

Tehisintellekti ehk TI tekitas minus väga pikka aega võõristust. Olen oma sõprusringkonnas kindlasti üks viimaseid, kes seda imeasja kasutama hakkas. Esialgu küündimatult nagu tavalist otsingumootorit, kuid praguseks hirmuga pooleks mõistes, et temaga on võimalik arutleda ja analüüsida ning teinekord saab TI misut paremini aru, kui ma ise.  Usun, et kõige sagedamini olen TI järele haaranud, kui on vajadus mingit teemat kiirelt paremini mõista, faktikontrolli teha või enda kirjutatud teksti toimetada. Seda viimast tihti huvi pärast, et palju ja mida tehisaru muudaks. Ma ei tea, miks ma pole veel lasknud tal enda eest trükkida. See tundub mõistlik, kuna TI võiks tegelikult pigem ära teha tüütu mehhaanilise töö, mitte arendava mõttetöö.

Ilmselge habras koht TI kaasamisel õpiprotsessi, on õppija osaline passiivseks jäämine, mis kindlasti ei soodusta õpitu kinnistumist. Ise ei pea piisavalt mõtlema, infot otsima, oma mõtteid sõnastama. Ajus ei teki vajalikul hulgal seoseid ja kuigi ülesanne saab tehtud, on tegelik õppeprotsess puudulik.

Järjest kiirema elutempoga maailmas on TI väga õigel kohal. Kärsitu inimesena pean tõdema, et TI kiirus mulle tervikliku vastuste leidmisel, on tõeline “dopamiini laks”. Tema agarus juhendada mind edasiste küsimuste ja arvatava huviväärse lisateabe osas, on teinekord viinud mind teabeni, mille leidmist ise alguses ei oska initsieeridagi. Kahjuks või õnneks nõuab TI kasutamine jätkuvalt oma enda kriitilise mõtlemise kasutamist, kuna süsteem võib tihti olla ekslik ning koomiliselt “pugev”, pakkudes minu arvates tihti vastuseid ja lahendusi, mida ta arvab küsijale meeldivat.

Kunstiõppes ei ole TI-l minu arvates mingit erilisemat rolli kui ükskõik mis muus õppe või õpetamise protsessis. Üldiselt võiks tehisintellektil olla nö otsa lahtitegija roll, aidates projekti alguses mängida märksõnade ja ideedega. Samuti on ta ilmselge abimees kiire info kogumisel, süstematiseerimisel ja analüüsil, aga see on samuti tema üldine omadus, mis pole kuidagi eksta kunstiõppes rakendatav.

Üldiselt hoiaks ma kunstiõppes TIst eemale. Kui dramaatiline olla, siis kunst ja kunstiõpe võiks olla see üks koht, mis on läbi ja läbi inimlik. Nagu ma eelpool mainisin, siis mõistlik tundub TI-d kasutada mehhaanilise töö tegemiseks ka kunstiprojektide juures, aga isegi selle õigsuses pole ma päris kindlel. Usun, et Inimesele omane käeline viga saab olema tulevikus kvaliteedi märk.

Mulle tundub, et kuna inimesele pole loomuomane teha asju keeruliselt, kui saab ka lihtsalt, siis TI valikuline kasutamine on puhtalt isikliku distsipliini küsimus. Nagu tervislikud eluviisid üleüldiselt.